10. märts 2016

Lapsed ja sport

See mõtisklus laste ja kehalise kasvatuse teemal on mul mustandites seisnud juba mõnda aega. Kirjutasin seda vahepeal isegi mitu korda ringi. Viimastel päevadel olen komistanud mitmetele lapsi ja toitumist puudutavatele teemadel ja viimasel plaanin pikemalt peatuda.. Täna aga selline veidi murelik postitus järeletuleva põlve teemal.

Ma vihkasin koolis käies kehalise kasvatuse tunde südamest - ma pole sellest ka oma blogis saladust teinud. Need tunnid olid minu jaoks ebameeldivad mitmel põhjusel ja ma kardan, et mul on sellest trauma kogu eluks. Samas nagu te näete, siis olen ma praegu peaaegu et arvestatav tervisesportlane ja liigutan end mõõdukalt iganädalaselt. Kindlasti on inimesi, kes peale kooli lõpetamist end ühegi sportliku tegevusega ei seo - tean selliseid inimesi piisavalt palju.

Oma 13-aastase lapse pealt näen, et kehalise kasvatuse tundide osas ei ole vahepeal suurt midagi muutunud. Ainult ühiskond on muutunud ja lapsed liiguvad üldises plaanis aina vähem. Istuvad terve päeva koolis, edasi kodus koolitöödega, teleka ja arvuti ees. Suurem osa kooliaastast on nii pime ka veel, et hea õnne korral jõuab su teismeline mõnel päeval koju valges. Kuuendas klassis on paaril päeval nädalas nii palju kodutöid, et ma ise ka ei jõua trenni (laps vajab motivatsiooni ja tuge, et selle töökuhjaga hakkama saada). Kuhu mahub lapse päevas see mõnus trenn ja aeg enda jaoks, mis pingeid leevendada aitab? Laps on meie utsitamisel aegajalt erinevaid spordialasid proovinud, aga trennis käimine on nii lapselt kui lapsevanemalt liiga palju nõudma hakanud ning need on seetõttu pooleli jäänud. Palju lapsed (ja lapsevanemad) suudavad, sest sporti ise on lapsele motivatsiooniks. Ja nii peakski olema.

Põhikooli riiklik õppekava on määratlenud ka õppe- ja kasvatuseesmärgid õpilase arendamiseks koolis - see tähandab moraalset arengut ja lisaks väärtushinnangute kujundamisele peab aitama jõuda õpilasel oma huvides selgusele jõuda.  See laieneb ka kehalise kasvatuse tundidele, mis peaks olema eriti sobiv pinnas meie riiklike eesmärkide täitmiseks - vähendada ülekaalulisust ja suurendada inimeste füüsilist liikuvust. Alustada rohujuure tasandilt.

Lapsed liiguvad vähe ja on ülekaalulised? Mida peaks kooliprogrammis muutma? Muutma peaks suhtumist liikumisse. Ülekaal ei ole liikumises kinni, vaid suuremas osas toitumisharjumustes ja harjumustes üldse. Täiskasvanule oskab iga personaaltreener kohe öelda, et kaalulangetamisel on 90% toitumine ja 10% trenn. Seega kehaline kasvatus ei tohiks ka olla ainult tuim liikumine normi nimel. Eestis õpetatakse võistlema ja norme täitma, aga ei õpetata armastust liikumise vastu.

Riigieksamid kehalises kasvatuses? Kõlb nagu kõik need meetmed, mis sisaldavad sõna "trahv". See viitab nagu peaks kõik ikka mingit normi täitma. Aga inimesed on ju erinevad - mõni on sprinter, mõni pikamaajooksja, üks on pikem, teine lühem, ühel on parem tasakaal, teisel hea rütmitaju jne. Kehalised eeldused on erinevad. Liikumisarmastust ei saa tekitada normide täitmise kaudu

Käisin kunagi külas sõpruskoolil Rootsis, kus meile tutvustati nende koolisüsteemi. Mind üllatas toona, et kui tunniplaanis oli kehalise kasvatuse tund, siis õpilased said ise valida, millise spordialaga nad sel ajal tegelesid. Kes käis jooksmas, kes ujumas, kes bowlingus (veidi küsitav iganädalase spordialana, aga vahel ju võiks).

Mina nimetaks kehalise kasvatuse tunni ümber tervisekasvatuse tunniks, mille eesmärk oleks suunata lapsi tervislikule eluviisile, mille osadeks on teadmised ja esimesed oskused erinevatest spordialadest ning tugevad teadmised tervislikust toitumisest. Kõik spordialad ei pea meeldima, aga peab olema võimalus katsetada. Ma leian, et lapsed ei pea tervet suusaveerandit klassikarajal nühkima, vaid tegelema erinevate talispordialadega. Ka uute ja huvitavate aladega (jah, ma tean, et igal koolil või lapsevanemal pole võimalust, aga mitmekesisemaks saab kõike teha).  Muul ajal näiteks jõusaalid või rühmatreeningud. Nendega ei osata lapsi väga tutvustada - ometi peaks need mitte-võistlejad noored ühel päeval  ka tavalisse spordiklubisse jõudma. Või aru saama, mida tähendab terviserajal jooksmine ning jõujaam.

Saatke meile palun üks kehalise kasvatuse õpetaja, kes mõtleks sarnaselt! Kas ja millal minnakse võistlemispõhiselt kehalise kasvatuse õppelt üle silmaringi ja oskusi laiendavale õppele? Eks kindlasti saab ka lapsevanem oma hea eeskujuga midagi ära teha, aga selle peale ei saa riik loota. Näiteks pole lapsevanemal aega, tahtmist, ajalist või rahalist võimalust, teadmisi, oskusi lapsega midagi ette võtta. Pealegi on spordile ja õues liikumisele tekkinud väga suur konkurent - arvuti ja nutiseadmed. Teismelist on väga raske sellest maailmast ära tirida - "muidu arvutisse ei saa" väga ei motiveeri!

Artikkel: Kehalise kasvatuse tund kui liikumisrõõmu tekitaja?, Noore treeneri appihüüd lapsevanematele: näidake, et te hoolite oma võsukeste tervisest
Maret Pihu: mille eest lastele kehalises kasvatuses üldse hindeid pannakse? (PM, 01.12.2016)
Heiki Raudla: kodutöö kehalises kasvatuses – miks mitte? (PM, 4.12.2016)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar